Üheks esimeseks pähkliks, mida pureda, sai vankriteema.
Kriteeriumid, millele üks edukas vankrikanditaat peab minu silmis vastama:
- tingimusteta turvaline lapsele;
- maksimaalselt kasutajamugav kärutajale;
- funktsionaalne võimalikult pikaks ajaks e siis igal juhul vanker ja käru koos ideaalis kuni kolmanda eluaastani;
- osalt kuulub turvalisuse alla ka vankri juures kasutatud materjalide keskkonnasõbralikkus ja öko-põhimõtted: toorme peaks olema saadud/kasvatatud ja lõpp-produktiks vormitud ilma või võimalikult väheste ja senini ohutuks peetavate abiainetega;
Bioneeri soovitus siinkohal: uurige, mis materjalidest on lapsevanker valmistatud. Mitmed lapsevankreid valmistavad firmad kasutavad tootmisprotsesside käigus aineid, mis on ohtlikud nii tervisele kui ka keskkonnale. Näiteks on erinevate lapsevankrite koostisest leitud broomi sisaldavaid leegiaeglusteid, PVC-d ja isegi dibutüültina (DBT). Mõnede vankrite kattematerjalide värve on muudetud kirkamaks halogeenorgaaniliste ühendite abil.
Seega hoidsin tutvusringkonnas kõrvad kikkis ja lugesin hoolega foorumeid. Suure kiidutulva sai loomulikult Rootsi bränd Emmaljunga. Kuna pole veel ühegi käru kasutuskogemust, siis ei tea täpselt selle firma kasutusmugavust kommenteerida, aga statistiliselt oluline grupp kasutajaid kiidab brändi ning võrdluses teiste kärudega tuuakse välja palju kasutusalaseid positiivseid jooni. Loomulikult leiab ka vastasleeri esindajaid, aga neid on ikka märkimisväärselt vähe ning kõige suurem vastuargument, mis kõlama jääb – keskmisest kallim hinnatase, mille taustal mõned kolmandiku odavamad vanker-kärud ei ole kolmandiku võrra kehvemad (kuigi ikkagi kehvemad, kui detailidesse laskuda :D). Seega, kui nii ülihinnatundlik pole, siis selle argumendi võis suurema tähelepanuta jätta...
Emmaljunga puhul (võrreldes teiste kärusid-vankreid pakkuvate tootjatega) tooks välja veel toote müts-maha-üle-prahi suurepärase sihtgrupile suunatuse ja turustamise:
- suur valikute võimalus annab näilise signaali paindlikkusest ja kliendikesksusest – „kõigile midagi erinevas hinnaklassis“;
- miljoni erineva lisaväärtuse (mille kõige äärmine vajalikkus võib isegi kaheldav olla, aga...) annab kuvandi võimaluste paljususest ja luksuslikkusest – „oled varustatud igaks elujuhtumiks“;
- vaeva on nähtud disainiga ja kasutajasõbralikkuse ning vastupidavusega;
- üksipulgi seletatakse lahti, kui vastutustundlikult ja sertifikaatide kohaselt on vanker kokku pandud;
Kataloogist ja kodulehelt võib lugeda: Leatherette kunstnahk vastab ökotex sertifikaadi klassile 1, mis on lapse ohutuse seisukohalt kõige rangemate nõuetega (täpsemalt ei selgitata). /.../ Kõiki materjale testitakse vastavalt EN1888 ja EN71 osa 3:1995 nõuetele (?) ning samuti asovärvide suhtes, tagamaks kangaste ohutust. Kõik vankritel kasutatavad kangad on testitud akrediteeritud laboratooriumites ja vastavad EL regulatsioonidele (taas, täpsemalt ei selgitata). /.../ Kõik Emmaljunga tooted ja nende osad on läbinud regulaarsed EL direktiividele vastavad laboratoorsed testid ja sealt ei ole leitud ohtlikke aineid.
Igal juhul, kõike eelnevat arvesse võttes on antud brändi järelturg ka väga tõsiselt võetav.
Neid kõiki punkte kajastab kergesti seeditav, arusaadav, loogiline ja eestikeelsena kättesaadav koduleht ning allalaaditav kataloog. Viimased kaks täidavad oma ülesannet kauba põhjalikul müügitööl edukamalt kui kohati tüdinud ja kurjad klienditeenindajad kauplustes. Ühegi teise firma käru kohta ei leia nõnda kergelt ja detailselt (aga samas mitte liiga tõsiteaduslikuks minnes) edastatud infot. See kõik loobki Emmaljungast kuvandi, et saad selle küllaltki kalli raha eest ikka korraliku töölooma (ja natuke veel kallima raha eest ka prestiiži sümboli, milleks pidi olema valgest nahast EJ Mondial Duo combi :)).
Pakun, et siin peitubki Emmaljunga fenomen – hea turundustöö, mida ma mingil
juhul ei halvusta, aga lihtsalt nendin, et tegelikult enamus teisi kärusid on
selles valguses nö võrdlemine võrreldamatutega, sest sama sisuka info saamine
kõigi brändide kohta, oleks üks lõputu kaevamine heal juhul inglisekeelsetes
materjalides või siis lausa küsimustike väljasaatmine tootja-(või
vahendaja-)firmadele.
Öko käru-vanker
Oma ökokriteeriume silmas pidades, tegin otsingu ka nende võimaluste vallas. Põhimõtteliselt on Eestis täitsa olemas võimalus soetada endale Austria brändi Naturkind vanker (tellida saab läbi Looduspere; ühes foorumis soovitati otse tootjalt tellida, pidi parema hinnaga saama).
Naturkind:
- materjalid sellel kärubrändil maksimaalselt ökod (suuuuur pluss, hing laulis, kui seda osa kodulehest lugesin :));
Bioneerist ja Loodusperest võib lugeda järgmist:
Naturkind toodab kvaliteetseid vankreid, milles kasutatakse igal võimalikul juhul looduslikke ja keemiavabasid komponente:
- Kattematerjaliks on mahepuuvill.
- Pehmendustes kasutatakse naturaalset lambavilla.
- Kookoni kõvad osad on valmistatud puidust ja lükkesanga kate on naturaalsest korgipuust.
- Vankri tekstiilosad on ökopuuvillased, süljekindlad ja nö allergiatestitud, pestavad, kergesti puhastatavad.
- Polstriosad on täidetud puhta lambavillaga, mis on eelpestud.
- Kõvad osad on valmistatud lepapuidust. Võimalik valida 24 erineva värvitooni vahel.
- Kandekookonis on kookosmadrats, mis toetab beebi selgroogu esimestel elukuudel kõige paremini.
- Kõik selja- ja istumisetoed on valmistatud korgiga kaetud puidust.
- Pärast vankri eluea lõppu jõuavad tema looduslikest materjalidest koostisosad kiiresti tagasi aineringesse.
- Ka ökolapsevankrit on mõttekas kasutada mitme lapsega järjest ja käruea lõpuni.
Nõuanne: Vankri ostul aitab kindlasti nuusutamine ning koostisosade lugemine. Tavalistes lapsevankrites kasutatavad kemikaalid ja nende toimed (siin põgus nimekiri, täpsemalt blogipostituse viimases osas):
- PAK (polütsüklilised aromaatilised süsivesinikud) on vähki tekitavad ftalaadid, mis kahjustavad neerusid ja maksa;
- fenoolid on osaliselt mürgised, nahkaärritavad ja võivad vähki tekitada;
- tekstiilides kasutatavad erinevad kemikaalid mõjutavad hormonaalsüsteemi tekitavad allergiaid ja ladestuvad organismis tekitades pikaajalisi kahjustusi, mis alles hiljem võivad haigusena ennast ilmutada;
- dibutüültina (DBT) halogeenorgaanilised ühendid, mida kasutatakse värvide säravamaks tegemiseks;
- fosfororgaanilised ühendid – tuldtõrjuv aine tetrabromdiphenüüleeter ja pentabromdiphenüüleeter ja teised kemikaalid.
- aga disaini poolega pole Naturkind vankrite juures väga vaeva nähtud;
Kriteeriumid, millele üks edukas vankrikanditaat peab minu silmis vastama:
- tingimusteta turvaline lapsele;
- maksimaalselt kasutajamugav kärutajale;
- funktsionaalne võimalikult pikaks ajaks e siis igal juhul vanker ja käru koos ideaalis kuni kolmanda eluaastani;
- osalt kuulub turvalisuse alla ka vankri juures kasutatud materjalide keskkonnasõbralikkus ja öko-põhimõtted: toorme peaks olema saadud/kasvatatud ja lõpp-produktiks vormitud ilma või võimalikult väheste ja senini ohutuks peetavate abiainetega;
Bioneeri soovitus siinkohal: uurige, mis materjalidest on lapsevanker valmistatud. Mitmed lapsevankreid valmistavad firmad kasutavad tootmisprotsesside käigus aineid, mis on ohtlikud nii tervisele kui ka keskkonnale. Näiteks on erinevate lapsevankrite koostisest leitud broomi sisaldavaid leegiaeglusteid, PVC-d ja isegi dibutüültina (DBT). Mõnede vankrite kattematerjalide värve on muudetud kirkamaks halogeenorgaaniliste ühendite abil.
Seega hoidsin tutvusringkonnas kõrvad kikkis ja lugesin hoolega foorumeid. Suure kiidutulva sai loomulikult Rootsi bränd Emmaljunga. Kuna pole veel ühegi käru kasutuskogemust, siis ei tea täpselt selle firma kasutusmugavust kommenteerida, aga statistiliselt oluline grupp kasutajaid kiidab brändi ning võrdluses teiste kärudega tuuakse välja palju kasutusalaseid positiivseid jooni. Loomulikult leiab ka vastasleeri esindajaid, aga neid on ikka märkimisväärselt vähe ning kõige suurem vastuargument, mis kõlama jääb – keskmisest kallim hinnatase, mille taustal mõned kolmandiku odavamad vanker-kärud ei ole kolmandiku võrra kehvemad (kuigi ikkagi kehvemad, kui detailidesse laskuda :D). Seega, kui nii ülihinnatundlik pole, siis selle argumendi võis suurema tähelepanuta jätta...
Emmaljunga puhul (võrreldes teiste kärusid-vankreid pakkuvate tootjatega) tooks välja veel toote müts-maha-üle-prahi suurepärase sihtgrupile suunatuse ja turustamise:
- suur valikute võimalus annab näilise signaali paindlikkusest ja kliendikesksusest – „kõigile midagi erinevas hinnaklassis“;
- miljoni erineva lisaväärtuse (mille kõige äärmine vajalikkus võib isegi kaheldav olla, aga...) annab kuvandi võimaluste paljususest ja luksuslikkusest – „oled varustatud igaks elujuhtumiks“;
- vaeva on nähtud disainiga ja kasutajasõbralikkuse ning vastupidavusega;
- üksipulgi seletatakse lahti, kui vastutustundlikult ja sertifikaatide kohaselt on vanker kokku pandud;
Kataloogist ja kodulehelt võib lugeda: Leatherette kunstnahk vastab ökotex sertifikaadi klassile 1, mis on lapse ohutuse seisukohalt kõige rangemate nõuetega (täpsemalt ei selgitata). /.../ Kõiki materjale testitakse vastavalt EN1888 ja EN71 osa 3:1995 nõuetele (?) ning samuti asovärvide suhtes, tagamaks kangaste ohutust. Kõik vankritel kasutatavad kangad on testitud akrediteeritud laboratooriumites ja vastavad EL regulatsioonidele (taas, täpsemalt ei selgitata). /.../ Kõik Emmaljunga tooted ja nende osad on läbinud regulaarsed EL direktiividele vastavad laboratoorsed testid ja sealt ei ole leitud ohtlikke aineid.
Igal juhul, kõike eelnevat arvesse võttes on antud brändi järelturg ka väga tõsiselt võetav.
Neid kõiki punkte kajastab kergesti seeditav, arusaadav, loogiline ja eestikeelsena kättesaadav koduleht ning allalaaditav kataloog. Viimased kaks täidavad oma ülesannet kauba põhjalikul müügitööl edukamalt kui kohati tüdinud ja kurjad klienditeenindajad kauplustes. Ühegi teise firma käru kohta ei leia nõnda kergelt ja detailselt (aga samas mitte liiga tõsiteaduslikuks minnes) edastatud infot. See kõik loobki Emmaljungast kuvandi, et saad selle küllaltki kalli raha eest ikka korraliku töölooma (ja natuke veel kallima raha eest ka prestiiži sümboli, milleks pidi olema valgest nahast EJ Mondial Duo combi :)).
Öko käru-vanker
Oma ökokriteeriume silmas pidades, tegin otsingu ka nende võimaluste vallas. Põhimõtteliselt on Eestis täitsa olemas võimalus soetada endale Austria brändi Naturkind vanker (tellida saab läbi Looduspere; ühes foorumis soovitati otse tootjalt tellida, pidi parema hinnaga saama).
Naturkind:
- materjalid sellel kärubrändil maksimaalselt ökod (suuuuur pluss, hing laulis, kui seda osa kodulehest lugesin :));
Bioneerist ja Loodusperest võib lugeda järgmist:
Naturkind toodab kvaliteetseid vankreid, milles kasutatakse igal võimalikul juhul looduslikke ja keemiavabasid komponente:
- Kattematerjaliks on mahepuuvill.
- Pehmendustes kasutatakse naturaalset lambavilla.
- Kookoni kõvad osad on valmistatud puidust ja lükkesanga kate on naturaalsest korgipuust.
- Vankri tekstiilosad on ökopuuvillased, süljekindlad ja nö allergiatestitud, pestavad, kergesti puhastatavad.
- Polstriosad on täidetud puhta lambavillaga, mis on eelpestud.
- Kõvad osad on valmistatud lepapuidust. Võimalik valida 24 erineva värvitooni vahel.
- Kandekookonis on kookosmadrats, mis toetab beebi selgroogu esimestel elukuudel kõige paremini.
- Kõik selja- ja istumisetoed on valmistatud korgiga kaetud puidust.
- Pärast vankri eluea lõppu jõuavad tema looduslikest materjalidest koostisosad kiiresti tagasi aineringesse.
- Ka ökolapsevankrit on mõttekas kasutada mitme lapsega järjest ja käruea lõpuni.
Nõuanne: Vankri ostul aitab kindlasti nuusutamine ning koostisosade lugemine. Tavalistes lapsevankrites kasutatavad kemikaalid ja nende toimed (siin põgus nimekiri, täpsemalt blogipostituse viimases osas):
- PAK (polütsüklilised aromaatilised süsivesinikud) on vähki tekitavad ftalaadid, mis kahjustavad neerusid ja maksa;
- fenoolid on osaliselt mürgised, nahkaärritavad ja võivad vähki tekitada;
- tekstiilides kasutatavad erinevad kemikaalid mõjutavad hormonaalsüsteemi tekitavad allergiaid ja ladestuvad organismis tekitades pikaajalisi kahjustusi, mis alles hiljem võivad haigusena ennast ilmutada;
- dibutüültina (DBT) halogeenorgaanilised ühendid, mida kasutatakse värvide säravamaks tegemiseks;
- fosfororgaanilised ühendid – tuldtõrjuv aine tetrabromdiphenüüleeter ja pentabromdiphenüüleeter ja teised kemikaalid.
- aga disaini poolega pole Naturkind vankrite juures väga vaeva nähtud;
- kõiksugu lisad (kaasa arvatud vankrikorv) tuleb eraldi soetada;
- funktsionaalsusest (ning miljonist pisidetailist) ei saa lihtsalt ülevaadet ja tekib liiga palju küsimusi.
Seetõttu on mõistetav, et bränd pole siinmail kuigi populaarne – foorumites kõigest üksikud infokillud kasutajatelt ning järelturg puudub täielikult.
Ei saa küll väita, et oleks tegemist kehvema või parema brändiga kui Emmaljunga, aga lihtsalt puudub hõlpsasti teostatav võrdlusmoment. Samas, hinnaklass kipub neil kahel ikka suht ühte kanti...
Igal juhul, vankri puhul oli meil kuidagi a priori otsus, et see tuleb järelturult – ja nii me soetasimegi endile natuke edevama vaniljekarva Emmaljunga Edge Duo combi, küll klassika raamil, aga äkki saab siiski hakkama selle käru ümber tõstmisega, kui tuulega peaks probleeme tekkima... (foorumitest lugesin, et sportraam e Sport Cryptonite raam on ülim mugavus tuuliste ilmade korral, et käru vaatesuunda kiirelt muuta vastavalt tuule ja enda liikumise suunale).
Seega rohelise valiku põhimõteteks võiks vankri puhul olla:
- toote juures kasutatavad naturaalsed kangad ja materjalid. Igati eco-friendly on orgaaniliselt kasvatatud ja orgaaniliselt töödeldud puuvill/lambavill/bambus/kanepikangas/ka ümbertöötatud polüester jne. Pigem vältida positiivsete omaduste nimekirjas reklaamitavad kangaid, mis on muudetud mustust hülgavaks ning tulekindlaks, kuna reeglina on need töödeldud toksiliste kemikaalidega (kui pole just spetsiaalselt välja toodud kasutatud ainete loodussõbralikust, et sarnast efekti saavutada);
- toode võiks võimalikuks kaua nö kasvada koos lapsega ja olla multifunktsionaalne (käru nii magamiseks, jalutamiseks, kerge transportida, piisavalt vastupidav, et ladustada või edasi anda järgmise lapse kasutada jne);
- seega soetatav toode võiks olla ka ise järelturult – pole kulutatud ressurssi, et luua uus toode, vaid saab maksimaalselt ära kasutada olemasolevat, mis ei lähe kuhugi niisama augutäiteks, omades siiski veel funktsionaalsuspotentsiaali;
- ja kui jõuabki kätte aeg, kus enam piiksugi olemasolevast tootest välja ei pigista, võiks see olla taaskasutatavalt/ ümbertoodetavalt utiliseeritav ja peab kindlasti jõudma vastavasse kogumispunkti (mitte õnnetult prügimäele või mis veel hullem – metsa alla...).
Kärude maailma tehno-põlvkond e innovaatilised kärud, mis internetiavarustest silma jäid (minu teada Eestis ei müüda, aga tellimisvõimaluste kohta ma ka ei uurinud):
4Moms Origami, mis kirjade järgi isegi eco-friendly’ks valikuks kuulutatud.
Natuke edevam eco-friendly vanker-käru variant - Stokke® Crusi.
Taga bike stroller. Vastab kindlasti multifunktsionaalsuse nõuetele + roheline
liikumisviis emmele-issile:).
KEMIKAALID
Nüüd natuke masendavam osa, mille kohta võib netist suht lademetes infot leida, aga kuna pole keemiku/ materjaliteadlase jne erialateadmisi, siis on kõiges selles ähvardava sisuga infotulvas alati tahtmine appi karjuda – kõik asjad kodus muutuvad ühtäkki tervist kahjustavaks või elu (eeskätte beebi elu) kallale kippuvaks vaenlaseks. Aga noh, päriselt ignoreerida ju kõiki neid teadmisi ka ei saa, seega olen ise võtnud Tootsiliku lähenemise: kui tervet ei jõua, teen poolgi e siis vähemalt olen teadlik ja püüan, kus suudan, teha kaalutletumaid valikud.
Valik kemikaalidest (mis tegelikult ei pruugi olla probleemiks üksnes vankrite puhul, vaid ka madratsite, beebikiikude, -toolide, turvatoolide, beebikandjate jne puhul väiksemate tarbeesemete-mängusajadeni välja):
Polüuretaanvaht ehk poroloon on naftatoode (kasutust võib leida kõikjal pehmete osadega esemete puhul – madratsid voodis, vankris, autoistmed, lapsekandjad jne), mis sisaldab just beebidele eriti ohtlikke aineid:
- formaldehüüdi, mis Tervisekaitseameti järgi on tugeva lõhnaga värvitu gaas. Kasutatakse ehitus- ja viimistlusmaterjalide tootmisel, mööbli valmistamisel. Peamine formaldehüüdi allikas kodus on puitlaastplaatidest viimistlus(paneelid) ning mööbel, kuna puitlaastplaatide valmistamisel kasutatakse kahte tüüpi formaldehüüdivaike: fenoolformaldehüüd- ja karbamiidvaigud. Ka happe mõjul kõvenevad lakid, värvid, pinnatöötlemisvahendid, tekstiilid ja põrandakattevaibad võivad sisaldada formadehüüdi, kust see eraldub siseõhku. Formaldehüüd pärineb ka tubakasuitsust, põletamise gaasidest ja desinfektsioonivahenditest. Seda on väikses kontsentratsioonil olemas nii välis- kui ka siseõhus, tavaliselt 0,06ppm (parts per million). Kui formaldehüüdi kontsentratsioon tõuseb kuni 0,1 ppm, täheldatakse silmade ja hingamisteede limaskestade ärritust (konjunktiviit e silma sidekesta põletik, köha). Formaldehüüd on tugev allergeen ning võib põhjustada allergilist nohu, hingamisteede haigusi (allergilist bronhiiti või bronhiaalastmat). Kodu siseõhust räägib ka asjalik artikkel - Puhtam siseruumide õhk mineraalide abiga
- tolueeni (e metüülbenseen) on selge värvitu vedelik, millel on iseloomulik lõhn. Seda esineb looduslikult naftas, mõnedes taimedes ja puudes ning vulkaanipursetes ning metsatulekahjudes. Ainet on võimalik toota väga suurtes kogustes söest või naftast. Tööstuslik lahusti. Seda lisatakse bensiinile selle oktaanarvu tõstmiseks. Kasutatakse nt lakkides, küünelakkides, küünelaki eemaldajates, on leitud seosed iseeneslike abortidega, sünnidefektide, maksa- ning närvisüsteemi kahjustustega, vähitekitaja ja nahaärritaja;
- benseeni, mis on eriti ohtlik värvuseta, meeldiva lõhnaga vedelik-lahusti. Jõuab organismi hingamisteede kaudu, tungib ka läbi naha. Nahale sattudes võib põhjustada väsimust, peapööritust, kõhuvalu. Korduv mürgistus kahjustab luuüdi, põhjustades aplastilist aneemiat ja leukeemiat. Benseen on tõestatud kantserogeense toimega. Välisõhk sisaldab teatud koguses benseeni, mis jõuab õhku suitsetamisest, põlemisgaaside koostises, bensiinijaamadest, kütuseleketest, heitgaasina ja tööstusliku jääkproduktina. Benseeni lendub ka liimides, värvides, mööblivahas ja puhastusvahendites, mille tootmisel on kasutatud benseeni või selle ühendeid. Bensiinijaamade lähistel on õhu benseenisisaldus kõrgem kui mujal. Väikses koguses benseeni sisaldavad paljud karastusjoogid ning mõningad toiduained. 2006 a märtsis korraldas Food Standards Agency Inglismaal 150 karastusjoogi hindamise. 43 joogis leiti benseeni, 4 jooki sisaldasid benseeni üle lubatud normide.
- (ebatervislikke ja keskkonda kahjustavad) pindaktiivseid aineid (liimide, pinnakattematerjalide, tintide, kummitoodete koostises), mis on keemilised ained, millel on võime vähendada vee ja teiste vedelike või tahkiste pindpinevust, suurendades ühtlasi nende märgumist (parandab vee katmisvõimet). Nt šampoonis see nö pehmendab vee struktuuri, et anda sellele võime sulgeda endasse mustust.
Alternatiivina on olemas sahhariidseid pindaktiivseid aineid, mis pärinevad kartulist, maisist või ka suhkruroost, suhkrupeedist, kookosõlist, palmiõlist.
Polüvinüülkloriid (PVC) on plast, mis materjalina on tunduvamalt kergem kui klaas, aga purunemiskindel, sellele ei jää plekke ega anna see kõrvalmaitset. Materjali toota on odav ning sel on toidu säilitamiseks sobivad omadused. PVC on hakanud asendanud paljusid traditsioonilisi ehitusmaterjale nagu puit, betoon ja savi. Seetõttu ongi PVC kasutusampluaa väga lai alustades toidu pakendamisest, nt plastpudelid, vakstud, kandikud, kile, plekkpurkide sisepinnad, purgitihendid jne; lisaks PVC-põrandakattematerjal, -aknad, -katused; tarbeesemetest võib leida nt vankrite osades, mänguasjades, vannikardinates, reisikohvrites, jalatsitaldades, spordimattides, mappides-kaustades, kunstnahas, kosmeetikas (kreemid, deodorandid, parfüümid), mõnedes meditsiinivahendites, putukatõrjeks jne.
Kuid PVC on madala termilise stabiilsusega ja selle lagunemisel (>70°C) eraldub tervisele ohtlikku CHCl (vinüülkloriidi). PVC tootmisprotsessis vabaneb dioksiine, mida USA keskkonnaagentuur määratleb kantserogeensete ainetena.
Selle plasti muutmiseks pehmeks ja painduvaks kasutatakse ftalaate. Ftalaadid on tänapäeva ühed kõige levinumad sünteetilised saasteained. Painduvas plastis on neid kokku u 30%. Samas pole need plastiga kuigi tihedalt seotud ja võivad toote elutsükli jooksul kergesti keskkonda eralduda. Ftalaate sisaldavad ka parfüümide õlid, juukselakkide lisandid, määrded, puiduviimistlusmaterjalid jne.
Ftalaatide ohud:
- närilistega tehtud uuringud näitavad, ftalaadid põhjustavad sündivuse vähenemist, isasisenditel on vähem spermatosoide ja suurem munandivähi esinemissagedus;
- lapseootel naisi, kes ftalaatidega tihedalt kokku puutuvad, ähvardab oht, et need mõjuvad kahjulikult poisslaste suguelundite arengule ja muudavad suguhormoonide taset;
- võivad põhjustada enneaegset sünnitust, hiljem beebide ja isegi puberteediealiste närvisüsteemi arengu häireid;
- võivad kahjustada hormoonsüsteemi.
Mis teha annab:
- vältida PVC-tooteid maja ehitamisel või rekonstrueerimisel;
- funktsionaalsusest (ning miljonist pisidetailist) ei saa lihtsalt ülevaadet ja tekib liiga palju küsimusi.
Seetõttu on mõistetav, et bränd pole siinmail kuigi populaarne – foorumites kõigest üksikud infokillud kasutajatelt ning järelturg puudub täielikult.
Ei saa küll väita, et oleks tegemist kehvema või parema brändiga kui Emmaljunga, aga lihtsalt puudub hõlpsasti teostatav võrdlusmoment. Samas, hinnaklass kipub neil kahel ikka suht ühte kanti...
Igal juhul, vankri puhul oli meil kuidagi a priori otsus, et see tuleb järelturult – ja nii me soetasimegi endile natuke edevama vaniljekarva Emmaljunga Edge Duo combi, küll klassika raamil, aga äkki saab siiski hakkama selle käru ümber tõstmisega, kui tuulega peaks probleeme tekkima... (foorumitest lugesin, et sportraam e Sport Cryptonite raam on ülim mugavus tuuliste ilmade korral, et käru vaatesuunda kiirelt muuta vastavalt tuule ja enda liikumise suunale).
Seega rohelise valiku põhimõteteks võiks vankri puhul olla:
- toote juures kasutatavad naturaalsed kangad ja materjalid. Igati eco-friendly on orgaaniliselt kasvatatud ja orgaaniliselt töödeldud puuvill/lambavill/bambus/kanepikangas/ka ümbertöötatud polüester jne. Pigem vältida positiivsete omaduste nimekirjas reklaamitavad kangaid, mis on muudetud mustust hülgavaks ning tulekindlaks, kuna reeglina on need töödeldud toksiliste kemikaalidega (kui pole just spetsiaalselt välja toodud kasutatud ainete loodussõbralikust, et sarnast efekti saavutada);
- toode võiks võimalikuks kaua nö kasvada koos lapsega ja olla multifunktsionaalne (käru nii magamiseks, jalutamiseks, kerge transportida, piisavalt vastupidav, et ladustada või edasi anda järgmise lapse kasutada jne);
- seega soetatav toode võiks olla ka ise järelturult – pole kulutatud ressurssi, et luua uus toode, vaid saab maksimaalselt ära kasutada olemasolevat, mis ei lähe kuhugi niisama augutäiteks, omades siiski veel funktsionaalsuspotentsiaali;
- ja kui jõuabki kätte aeg, kus enam piiksugi olemasolevast tootest välja ei pigista, võiks see olla taaskasutatavalt/ ümbertoodetavalt utiliseeritav ja peab kindlasti jõudma vastavasse kogumispunkti (mitte õnnetult prügimäele või mis veel hullem – metsa alla...).
Kärude maailma tehno-põlvkond e innovaatilised kärud, mis internetiavarustest silma jäid (minu teada Eestis ei müüda, aga tellimisvõimaluste kohta ma ka ei uurinud):
4Moms Origami, mis kirjade järgi isegi eco-friendly’ks valikuks kuulutatud.
Natuke edevam eco-friendly vanker-käru variant - Stokke® Crusi.
KEMIKAALID
Nüüd natuke masendavam osa, mille kohta võib netist suht lademetes infot leida, aga kuna pole keemiku/ materjaliteadlase jne erialateadmisi, siis on kõiges selles ähvardava sisuga infotulvas alati tahtmine appi karjuda – kõik asjad kodus muutuvad ühtäkki tervist kahjustavaks või elu (eeskätte beebi elu) kallale kippuvaks vaenlaseks. Aga noh, päriselt ignoreerida ju kõiki neid teadmisi ka ei saa, seega olen ise võtnud Tootsiliku lähenemise: kui tervet ei jõua, teen poolgi e siis vähemalt olen teadlik ja püüan, kus suudan, teha kaalutletumaid valikud.
Valik kemikaalidest (mis tegelikult ei pruugi olla probleemiks üksnes vankrite puhul, vaid ka madratsite, beebikiikude, -toolide, turvatoolide, beebikandjate jne puhul väiksemate tarbeesemete-mängusajadeni välja):
Polüuretaanvaht ehk poroloon on naftatoode (kasutust võib leida kõikjal pehmete osadega esemete puhul – madratsid voodis, vankris, autoistmed, lapsekandjad jne), mis sisaldab just beebidele eriti ohtlikke aineid:
- formaldehüüdi, mis Tervisekaitseameti järgi on tugeva lõhnaga värvitu gaas. Kasutatakse ehitus- ja viimistlusmaterjalide tootmisel, mööbli valmistamisel. Peamine formaldehüüdi allikas kodus on puitlaastplaatidest viimistlus(paneelid) ning mööbel, kuna puitlaastplaatide valmistamisel kasutatakse kahte tüüpi formaldehüüdivaike: fenoolformaldehüüd- ja karbamiidvaigud. Ka happe mõjul kõvenevad lakid, värvid, pinnatöötlemisvahendid, tekstiilid ja põrandakattevaibad võivad sisaldada formadehüüdi, kust see eraldub siseõhku. Formaldehüüd pärineb ka tubakasuitsust, põletamise gaasidest ja desinfektsioonivahenditest. Seda on väikses kontsentratsioonil olemas nii välis- kui ka siseõhus, tavaliselt 0,06ppm (parts per million). Kui formaldehüüdi kontsentratsioon tõuseb kuni 0,1 ppm, täheldatakse silmade ja hingamisteede limaskestade ärritust (konjunktiviit e silma sidekesta põletik, köha). Formaldehüüd on tugev allergeen ning võib põhjustada allergilist nohu, hingamisteede haigusi (allergilist bronhiiti või bronhiaalastmat). Kodu siseõhust räägib ka asjalik artikkel - Puhtam siseruumide õhk mineraalide abiga
- tolueeni (e metüülbenseen) on selge värvitu vedelik, millel on iseloomulik lõhn. Seda esineb looduslikult naftas, mõnedes taimedes ja puudes ning vulkaanipursetes ning metsatulekahjudes. Ainet on võimalik toota väga suurtes kogustes söest või naftast. Tööstuslik lahusti. Seda lisatakse bensiinile selle oktaanarvu tõstmiseks. Kasutatakse nt lakkides, küünelakkides, küünelaki eemaldajates, on leitud seosed iseeneslike abortidega, sünnidefektide, maksa- ning närvisüsteemi kahjustustega, vähitekitaja ja nahaärritaja;
- benseeni, mis on eriti ohtlik värvuseta, meeldiva lõhnaga vedelik-lahusti. Jõuab organismi hingamisteede kaudu, tungib ka läbi naha. Nahale sattudes võib põhjustada väsimust, peapööritust, kõhuvalu. Korduv mürgistus kahjustab luuüdi, põhjustades aplastilist aneemiat ja leukeemiat. Benseen on tõestatud kantserogeense toimega. Välisõhk sisaldab teatud koguses benseeni, mis jõuab õhku suitsetamisest, põlemisgaaside koostises, bensiinijaamadest, kütuseleketest, heitgaasina ja tööstusliku jääkproduktina. Benseeni lendub ka liimides, värvides, mööblivahas ja puhastusvahendites, mille tootmisel on kasutatud benseeni või selle ühendeid. Bensiinijaamade lähistel on õhu benseenisisaldus kõrgem kui mujal. Väikses koguses benseeni sisaldavad paljud karastusjoogid ning mõningad toiduained. 2006 a märtsis korraldas Food Standards Agency Inglismaal 150 karastusjoogi hindamise. 43 joogis leiti benseeni, 4 jooki sisaldasid benseeni üle lubatud normide.
- (ebatervislikke ja keskkonda kahjustavad) pindaktiivseid aineid (liimide, pinnakattematerjalide, tintide, kummitoodete koostises), mis on keemilised ained, millel on võime vähendada vee ja teiste vedelike või tahkiste pindpinevust, suurendades ühtlasi nende märgumist (parandab vee katmisvõimet). Nt šampoonis see nö pehmendab vee struktuuri, et anda sellele võime sulgeda endasse mustust.
Alternatiivina on olemas sahhariidseid pindaktiivseid aineid, mis pärinevad kartulist, maisist või ka suhkruroost, suhkrupeedist, kookosõlist, palmiõlist.
Polüvinüülkloriid (PVC) on plast, mis materjalina on tunduvamalt kergem kui klaas, aga purunemiskindel, sellele ei jää plekke ega anna see kõrvalmaitset. Materjali toota on odav ning sel on toidu säilitamiseks sobivad omadused. PVC on hakanud asendanud paljusid traditsioonilisi ehitusmaterjale nagu puit, betoon ja savi. Seetõttu ongi PVC kasutusampluaa väga lai alustades toidu pakendamisest, nt plastpudelid, vakstud, kandikud, kile, plekkpurkide sisepinnad, purgitihendid jne; lisaks PVC-põrandakattematerjal, -aknad, -katused; tarbeesemetest võib leida nt vankrite osades, mänguasjades, vannikardinates, reisikohvrites, jalatsitaldades, spordimattides, mappides-kaustades, kunstnahas, kosmeetikas (kreemid, deodorandid, parfüümid), mõnedes meditsiinivahendites, putukatõrjeks jne.
Kuid PVC on madala termilise stabiilsusega ja selle lagunemisel (>70°C) eraldub tervisele ohtlikku CHCl (vinüülkloriidi). PVC tootmisprotsessis vabaneb dioksiine, mida USA keskkonnaagentuur määratleb kantserogeensete ainetena.
Selle plasti muutmiseks pehmeks ja painduvaks kasutatakse ftalaate. Ftalaadid on tänapäeva ühed kõige levinumad sünteetilised saasteained. Painduvas plastis on neid kokku u 30%. Samas pole need plastiga kuigi tihedalt seotud ja võivad toote elutsükli jooksul kergesti keskkonda eralduda. Ftalaate sisaldavad ka parfüümide õlid, juukselakkide lisandid, määrded, puiduviimistlusmaterjalid jne.
Ftalaatide ohud:
- närilistega tehtud uuringud näitavad, ftalaadid põhjustavad sündivuse vähenemist, isasisenditel on vähem spermatosoide ja suurem munandivähi esinemissagedus;
- lapseootel naisi, kes ftalaatidega tihedalt kokku puutuvad, ähvardab oht, et need mõjuvad kahjulikult poisslaste suguelundite arengule ja muudavad suguhormoonide taset;
- võivad põhjustada enneaegset sünnitust, hiljem beebide ja isegi puberteediealiste närvisüsteemi arengu häireid;
- võivad kahjustada hormoonsüsteemi.
Mis teha annab:
- vältida PVC-tooteid maja ehitamisel või rekonstrueerimisel;
- uurida, kas majapidamisse soetatavad tooted on lisaks
kõigele muule ka PVC vabad;
- kasutada plaste taastöötluse koodiga (2), (4) või (5),
sest PVC-plasti taastöötluse kood on (3) ja sealjuures kasutatakse tihti
ftalaate. Need koodid on tavaliselt märgitud plastpakendi põhjale;
- eelistada plastleludele mõne öko-märgitusega puidust/
riidest mänguasju;
- piirata või loobuda ihuhooldustoodete, kosmeetika,
lõhnaõlide kasutamiste, et seeläbi flataatide manustamist naha kaudu vähendada.
Või vahetada olemasolev öko-sertifiteeritud toodangu vastu.
- puhastada kodu regulaarselt tolmuimejaga, millel on HEPA
filter, kasutada niisket lappi, et vähendada ftalaatidega kokkupuudet tolmu
kaudu. Minna üle öko-sertifitseeritud kodukeemiale või puhastada kodu
looduslike vahenditega (äädikas, sidrunhape, sinepipulber, viin jne);
- lugeda märgiseid. Ftalaatidele viitavad sellised
nimetused, lühendid nagu: DBP (di- n-butüülftalaat, dibutüülftalaat), DEP
(dietüülftalaat), DMP (dimetüülftalaat), DEHP (di(2-etüülheksüül)ftalaat), BBP
(butüülbensüülftalaat);
- panna koostisosade juures tähele terminit fragrance: need
tooted võivad sisaldada ftalaate.
Hea uudis on see, et ftalaadid on juba keelustatud alla
3-aastaste laste plastleludes. 2015. aastast keelustatakse need Euroopa Liidus
enamikus toodetes. Seega tuleks eelistada asju soetades EL-s toodetut.
Puhtast polüstüreenist (PS)
valmistatakse topse toidu säilitamiseks ja ühekordseid plastklaase. Vahtpolüstüreenist (EPS) valmistatakse
ühekordselt kasutatavaid kohvitopse. Samuti on EPSist tehtud alused, millele
kaubanduskeskustes pakendatakse värsked puu- ja juurviljad, liha ja kala.
Polüstüreeni tootmisel moodustuvad mürgised kemikaalid, mille tõttu oleks parem
vältida PS-l põhinevate esemete kasutamist. Piknikunõud võiksid olla
taaskasutatavad või vähemalt mõnest ohutumast plastist.
Polükarbonaat (PC) on plast, millest tehakse lutipudeleid, kõvasid plasttopse ja toidukarpe.
Elame nö plastmassiajastul, siis mis on lahendus plastide puhul? Dokumentaalis Plastik planeet (2009) tutvustatakse uut toodet – bioplast (e orgaaniline plastmass), kuid maailmas, kus tohutul hulgal inimesi nälgib, on küsitav asendada üks probleem teisega...
Tartu Ülikooli Loodusteadusliku hariduse keskuses valminud veebipõhised õpikeskkonna kaudu:
Toiduainete pakendites kasutatakse järgmisi plaste:
- LDPE - väikese tihedusega polüetüleen (õhukesed kilepakendid)
- HDPE - suure tihedusega polüetüleen (läbipaistmatud plastpudelid)
- PETE - polüetüleentereftalaat (läbipaistvad karastusjookide pudelid)
- PS - polüstüreen (jogurtitopsid)
- PVC - polüvinüülkloriid (toidukiled)
Ning on olema ka veel PP – polüpropüleen.
Plast looduses ei lagune ning plastpakendeid ei tohi ka ilma spetsiaalselt filtreeritud küttekoldes põletada. Nt PVC (polüvinüülkloriidi) põletamisel tekivad väga mürgised klooriühendid dioksiinid. Isegi LDPE ja HDPE - polüetüleenide põletamisel võib eralduda mürgiseid aineid, näiteks siis kui põletatavad plastid sisaldavad värvaineid.
2003. a ehitati Põlva linna külje alla bioplastitehas. Bioplastitehas toodab nisu ja rukki hübriidi baasil saadud piimhappest bioplasti, mis laguneb looduses üsna lühikese aja jooksul. Seda saab kasutada ka toiduainete pakendite valmistamiseks.
Suhteliselt keskkonnasõbralikud materjalid toidukaupade pakendamiseks on paber, papp, klaas ja mõningad plastid (PE - polüetüleen ja PP - polüpropüleen). Vähem keskkonnasõbralikud materjalid on tinatatud raud ja plast PS (polüstüreen). Kõige keskkonnavaenulikumad pakkematerjalid on alumiinium ja plast PVC.
Polübroomitud difenüüleetrid (PBDE) kuuluvad laiemasse broomitud kemikaalide klassi, mida kasutatakse leegiaeglustitena ja mida nimetatakse kabroomitud leegiaeglustiteks ehk BFR-deks. Polübroomitud difenüüleetreid võib leida peaaegu igast esemest, mis juhib elektrivoolu või on väga tuleohtlik, nt mööblivaht (pentaBDE), telerikesta plast, olmeelektroonika (decaBDE), arvutite ja kodutehnika plastid (octaBDE). Nende kemikaalide kasulik omadus on see, et nad aeglustavad süttimist. Kuumutamisel tõkestavad PBDE-d tule levikut, vabastades broomiaatomid (Br) ja tekitades teleri või madratsi pinnale väga õhukese broomiauru kihi, mis hoiab eemal hapnikku. Kuigi leegiaeglustite kasutamine päästab elusid ja vara, kaasneb sellega ka soovimatuid tagajärgi. PBDE-d püsivad keskkonnas ja akumuleeruvad elusorganismides.
Millist ohtu kätkevad PBDE-d?
- katsed hiirtega on kinnitanud, et decaBDE võib põhjustada vähki ning motoorsete oskuste ja õppimise arenguhäireid;
- polübroomitud difenüüleetrite sisaldus inimorganismis on viimase kolme aastakümne jooksul umbes iga 3–5 aasta järel kahekordistunud ja suureneb jätkuvalt;
- polübroomitud difenüüleetrite ohustavad kõige enam emaüsas arenevat loodet ja lapsi;
- põlevad polübroomitud difenüüleetrid võivad tekitada mürgiseid, vähki põhjustavaid kemikaale.
Kuidas polübroomitud difenüüleetreid vältida?
- eelistada HEPA filtriga tolmuimejat ja kasuta seda sageli;
- katta mööblipolstris olevad rebendid, sest need eraldavad vahtpolüuretaani, eriti kui vaht pudeneb;
- polübroomitud difenüüleetrid akumuleeruvad rasvas, seega aitab loomsete rasvad väiksem tarbimine;
- tutvuda ettevõtete poliitikaga. Paljud tootjad on keelustanud polübroomitud difenüüleetrite kasutamise oma kaubamärgiga toodetes, nt NOKIA ja SONY ERICSSON mobiiltelefonides, SAMSUNG MP3-mängijates, APPLE sülearvutites jne.
Hea uudis: Euroopa Liidus toodetud elektroonika- ja elektriseadmed (personaalarvutid, telerid, mobiiltelefonid) ei tohi alates 2008. aastast sisaldada decaBDE-d. Kuid vanemad esemed võivad decaBDE-d siiski sisaldada.
Penta- ja octaBDE-de kasutamist on teatud toodetes ohutuspõhjustel piiratud. DecaBDE on lubatud Euroopa Liidus üldjuhul kõikides rakendustes, välja arvatud elektroonika- ja elektriseadmetes alates juulist 2008, kuid see erand ei kehti Jaapanis, USAs, Taiwanil või Hiinas, kus paljusid elektroonikakaupu tegelikult toodetakse. Euroopa Liidus kasutatakse decaBDE-d peamiselt plastides ja tekstiilides.
Tarbekaupades kasutakse polübroomitud difenüüleetreid põhiliselt tulekindla tekstiili (nt madratsid, polsterdatud toolid, pehme mööbel, kardinad, vaipade täitematerjal, vahtpolüuretaan, ka beebivankri kangad); elektri- ja elektroonikaseadmete (arvutid, nõudepesumasinad, föönid, mikrolaineahjud, külmkapid, juhtpuldid, elektrikontaktid, pesumasinad, kohvimasinad, ventilaatorid, juhtmed, kaablid, röstrid, lambipesad) ning autode juhtpaneelide ja majapidamistorude tootmiseks.
Kasutatud usinasti BaltActHazi ohtlike ainete voldikut.
Polükarbonaat (PC) on plast, millest tehakse lutipudeleid, kõvasid plasttopse ja toidukarpe.
Elame nö plastmassiajastul, siis mis on lahendus plastide puhul? Dokumentaalis Plastik planeet (2009) tutvustatakse uut toodet – bioplast (e orgaaniline plastmass), kuid maailmas, kus tohutul hulgal inimesi nälgib, on küsitav asendada üks probleem teisega...
Tartu Ülikooli Loodusteadusliku hariduse keskuses valminud veebipõhised õpikeskkonna kaudu:
Toiduainete pakendites kasutatakse järgmisi plaste:
- LDPE - väikese tihedusega polüetüleen (õhukesed kilepakendid)
- HDPE - suure tihedusega polüetüleen (läbipaistmatud plastpudelid)
- PETE - polüetüleentereftalaat (läbipaistvad karastusjookide pudelid)
- PS - polüstüreen (jogurtitopsid)
- PVC - polüvinüülkloriid (toidukiled)
Ning on olema ka veel PP – polüpropüleen.
Plast looduses ei lagune ning plastpakendeid ei tohi ka ilma spetsiaalselt filtreeritud küttekoldes põletada. Nt PVC (polüvinüülkloriidi) põletamisel tekivad väga mürgised klooriühendid dioksiinid. Isegi LDPE ja HDPE - polüetüleenide põletamisel võib eralduda mürgiseid aineid, näiteks siis kui põletatavad plastid sisaldavad värvaineid.
2003. a ehitati Põlva linna külje alla bioplastitehas. Bioplastitehas toodab nisu ja rukki hübriidi baasil saadud piimhappest bioplasti, mis laguneb looduses üsna lühikese aja jooksul. Seda saab kasutada ka toiduainete pakendite valmistamiseks.
Suhteliselt keskkonnasõbralikud materjalid toidukaupade pakendamiseks on paber, papp, klaas ja mõningad plastid (PE - polüetüleen ja PP - polüpropüleen). Vähem keskkonnasõbralikud materjalid on tinatatud raud ja plast PS (polüstüreen). Kõige keskkonnavaenulikumad pakkematerjalid on alumiinium ja plast PVC.
Polübroomitud difenüüleetrid (PBDE) kuuluvad laiemasse broomitud kemikaalide klassi, mida kasutatakse leegiaeglustitena ja mida nimetatakse kabroomitud leegiaeglustiteks ehk BFR-deks. Polübroomitud difenüüleetreid võib leida peaaegu igast esemest, mis juhib elektrivoolu või on väga tuleohtlik, nt mööblivaht (pentaBDE), telerikesta plast, olmeelektroonika (decaBDE), arvutite ja kodutehnika plastid (octaBDE). Nende kemikaalide kasulik omadus on see, et nad aeglustavad süttimist. Kuumutamisel tõkestavad PBDE-d tule levikut, vabastades broomiaatomid (Br) ja tekitades teleri või madratsi pinnale väga õhukese broomiauru kihi, mis hoiab eemal hapnikku. Kuigi leegiaeglustite kasutamine päästab elusid ja vara, kaasneb sellega ka soovimatuid tagajärgi. PBDE-d püsivad keskkonnas ja akumuleeruvad elusorganismides.
Millist ohtu kätkevad PBDE-d?
- katsed hiirtega on kinnitanud, et decaBDE võib põhjustada vähki ning motoorsete oskuste ja õppimise arenguhäireid;
- polübroomitud difenüüleetrite sisaldus inimorganismis on viimase kolme aastakümne jooksul umbes iga 3–5 aasta järel kahekordistunud ja suureneb jätkuvalt;
- polübroomitud difenüüleetrite ohustavad kõige enam emaüsas arenevat loodet ja lapsi;
- põlevad polübroomitud difenüüleetrid võivad tekitada mürgiseid, vähki põhjustavaid kemikaale.
Kuidas polübroomitud difenüüleetreid vältida?
- eelistada HEPA filtriga tolmuimejat ja kasuta seda sageli;
- katta mööblipolstris olevad rebendid, sest need eraldavad vahtpolüuretaani, eriti kui vaht pudeneb;
- polübroomitud difenüüleetrid akumuleeruvad rasvas, seega aitab loomsete rasvad väiksem tarbimine;
- tutvuda ettevõtete poliitikaga. Paljud tootjad on keelustanud polübroomitud difenüüleetrite kasutamise oma kaubamärgiga toodetes, nt NOKIA ja SONY ERICSSON mobiiltelefonides, SAMSUNG MP3-mängijates, APPLE sülearvutites jne.
Hea uudis: Euroopa Liidus toodetud elektroonika- ja elektriseadmed (personaalarvutid, telerid, mobiiltelefonid) ei tohi alates 2008. aastast sisaldada decaBDE-d. Kuid vanemad esemed võivad decaBDE-d siiski sisaldada.
Penta- ja octaBDE-de kasutamist on teatud toodetes ohutuspõhjustel piiratud. DecaBDE on lubatud Euroopa Liidus üldjuhul kõikides rakendustes, välja arvatud elektroonika- ja elektriseadmetes alates juulist 2008, kuid see erand ei kehti Jaapanis, USAs, Taiwanil või Hiinas, kus paljusid elektroonikakaupu tegelikult toodetakse. Euroopa Liidus kasutatakse decaBDE-d peamiselt plastides ja tekstiilides.
Tarbekaupades kasutakse polübroomitud difenüüleetreid põhiliselt tulekindla tekstiili (nt madratsid, polsterdatud toolid, pehme mööbel, kardinad, vaipade täitematerjal, vahtpolüuretaan, ka beebivankri kangad); elektri- ja elektroonikaseadmete (arvutid, nõudepesumasinad, föönid, mikrolaineahjud, külmkapid, juhtpuldid, elektrikontaktid, pesumasinad, kohvimasinad, ventilaatorid, juhtmed, kaablid, röstrid, lambipesad) ning autode juhtpaneelide ja majapidamistorude tootmiseks.
Kasutatud usinasti BaltActHazi ohtlike ainete voldikut.
